kolmapäev, 7. jaanuar 2009

Ühe inventeerija lugu


Ma arvan, et igal inventeerijal tuleb aeg-ajalt ette kohtumisi inimestega, kes ühel või teisel moel tekitavad rohkem küsimusi kui vastuseid annavad ja rebivad usinalt pabereid täitva etnograafi rutiinist välja. Mõnikord on selleks lihtne eitus, teine kord pikem vestlus maaelu muredest või ammustest aegadest. Kuid ükskord tuleb ikka juhus, kus põrgatakse väga valusalt oma meetodite, töö sihtide ja tähenduse probleemide otsa. Kelle huve ja mil moel see töö ikkagist teenib? Kas maju saab/tuleks käsitleda ainult andmebaaside koostamise teaduslikust huvist? Kus on/peaks olema piir andmete, vastajate, teadlase ja mälestuste, inimeste ning minu (kogemuse) vahel? Puhas ülestähelduste tegemine, mis oleks vaba hinnangutest, mõjutustest, tagajärgedest jne pole isegi kõige rangema metodoloogia rakendamise puhul võimalik. Kuid küsimus kuidas neist teadmistest teha inventeerimise osa, jääb järgmiseid uurijaid ootama.

Siin on lihtsalt ühe kohtumise lugu:
http://docs.google.com/Doc?id=dc8zjrnj_2gvq7kkcg